Kohvijaur

Sest millest veel kirjutada 10 enne 10t õhtul, natuke räkase köögilaua taga barankasid mugides, ja ahi alles köeb. 

Timeriga kohvimasinad on olemas, eks (ei oma. Kahjuks. Neelan mineviku põlgust koos oma liiga kaua ligunenud presskannu kohviga ja mõtlen, et tahan siukest). Keegi võiks selle timeri siduda kuidagi lapse ärkamisega. Mingi andur voodis näiteks. (Ajujaht ja Kadi on ilmselt jätnud oma jälje)

Et kui Puuk voodist välja poeb, ning teeb ta seda ju koidueelsel tunnil kell 5 v 6, ja ilmselgelt hakkab mind peedistama, oleks selleks ajaks, kui ma kööki jõuan, kuum kohv ootamas. Ma nutaks vahutavaid seebiseid tänupisaraid iga kord. Sest kohv oleks juba valmis. 

Sildid

, , , ,

Täna me näiteks adopteerisime kivi. Õigemini mu poeg tegi seda. J milline terve mõistusega inimene saakski jätta keset teed vedelema nii suurepäraselt liivase ja lumise, kuid üksiku kruusakivikänkra. Ei ei.

Mu pisipuuk armus koheselt ja kivi sai tunda talle, vaesele üksiklasele,  ilmselt nii võõrast õrnust. Eskimomusisid ja tavalisi musisid. Ja me võtsime  ta kaasa. Poja asetas (heitis?) teda hellalt kuid kindla käega kelgule, ja võttis jälle käte vahele. Kui kivi pudenes lumme, tasuti hoolimatus uute õrnustega.

Lõpuks sai puuk ka aru, et võibolla on kivil laias maailmas oma asjad ajada, ning nende teed peavad minema eri suundades. Ta asetas kivi teele ja lehvitas – järgnes pikk lahkumine. Korra jooksis veel tagasi, istus kivi juurde maha- ilmselt trööstis sõpra, kellega koos mitu meetrit teed käidud ja söödud mulle aimamatud kogused soola.

Mõned kohtumised on üürikesed, aga sõlmitud sõprus kestab igavesti.

Me ei unusta teid, härra kivi. On privileeg olla jaganud teiega käidavat rada. Küll me suvel komistame teie otsa jälle. Ilmselt sõna otseses mõttes.

kohustuslik aastalõpupostitus

sest see on mul mitu aega meeles mõlkunud, ja teinekord on hea lugeda.

2015 sai läbi – jõin oma teetassi tühjaks, pakkisin ennast puhvis sulejopesse, haarasime shampuse (mu klaviatuur ei tunnista katusega shhaad) ning pokaalid ja astusime kodumäe otsa saluuti vaatama. ja va mullitavad rüüpama. uhke ja kirju oli see 12. tunni hetk. nagu möödunud aastagi.

iseenesest olen ma ju puha kodune ema. mis neil muret või tööd. aga eneselegi ootamatult on olnud väga tihe lugu. enamus sellest loost muidugi polegi minust, vaid väiksest uhkest härra Põngist, keda mitte-nii-lähedased teavad ka kui Robertit

eelmisel aastal samal ajal hakkas väike pooleaastane põng varsti-kohe saama lisatoitu. ma mäletan kui hirmus see oli – aga äkki näljutan (kogemata) ära?! äkki ma unustan ära, et ta süüa tahab?! selles mõttes, et rinnapiimaga on ju lihtne. kaissu, ja vaatab ise, et söödud saad. ja siis äkki aga portsjonid ja toitained ja söögikorrad, ja kõik puha minu teha. kasvav organism ja arenev aju. aminohapped ja vahepalad.
täna istub härra oma laua taga, sööb lusika või kahvliga (kahvel miskipärast meeldib rohkem), joob tassist v klaasist ja ei luba ennast eriti aidata. ja mina ka enam väga ei muretse. lisaks käib ja jookseb ta nüüd kogu ihust ja hingest, ja alles aasta tagasi lükkas ta ennast selili, ja ma olin nii pöördes, et ta ennast keerab. esimene hammas avaldas ennast 2. jaanuari hommikul.

kevadel ma jooksin oma esimese võistlusrahvaspordijooksu, Viljandis. ja teise elvas.

lõpetasin kooli.

suvel molutasin suures osas, põng käputas hoolega ja harjutas iseseisvat söömist.

septembri lõpus pakkisime asjad ja põngi, istusime autosse (mina vaikse ninalurinaga, sest ootamatult tabas mind sõpruse puiestee trollitraatide all nostalgia) ning kolisime päälinnast ära. nüüd oleme uhked otepäälased.

sügisel saatsin äriidee Tartu Loomemajanduskeskuse äriplaanikoolituse konkursile, ja poolkogemata saingi kursusele. mitte nii poolkogemata, pigem vastupidi, läbisin kursuse ja nüüd on mul taskus kaitstud äriplaan, et see Töötukassale esitada ja siis uhkelt LMK ettevõtteks hakata. ja lõpuks saab hakata minult kleite nõudma. kui armastad minimalismi ja mõnusat pehmet langevat kangast. mõtlen, kas on poliitiliselt korrektne turundamisel (valitud hetkedel) selgitada inimestele, et kui sa ei taha oma paljaid nibusid kanga vastu hõõruda, siis pole õige kangas. sest mul on õnnestunud leida kõige jumalikum, siidjaim ja jahedam bambussiid, ükotex sertifikaadiga päälegi, et last day of underwear might be upon us. mina tahaks küll, et mu rinnad oleks sellises seisus, et ma neid kleite saaks ilma rinnahoidjata kanda. niiiiipeehmeee (teate seda pliksi sealt ispy multikast, kellele ükssarvikud, eriti fluffyd, meeldisid- vat siuke kiun)

samuti langes mulle osaks suur ja tore võimalus osaleda Kadi Pajupuu tiimis Ajujahi konkursil. Kadi Ajujahi toode on Railreed. Olen disainer-rätsep ja sõnameister. minu ülesandeks on tootedisain valmivatest kangastest ja railreedi blogis sõnu ritta seada. nüüdseks oleme 30 parema seas, selja taga on mitu ägedat koolitusnädalavahetust ja loomulikult 100 hulgast 30 hulka saamise voor. adrenaliini ja loovust kamaluga.

noh, ja siis aasta lõpus olidki äriplaani kaitsmised ja näidiste tegemised (kõik pole valmis..:/) ja peod ja väljanäitused ja äkitsi oli see teejoomise hetk enne aasta viimast hetke.

uuel aastal hakkan ettevõtjaks, ja rohkem kirjutama. sporti hakkan uuesti tegema ja kommisöömise jätan maha.ratast sõidan.

olen loov ja loom (töö). ja märkan kuidas aeg lendab, sest ma ei taha märkamatult vanaks saada.

Ood viljandi kingsepale:
sest kõik peaksid teadma.
Ma ei ole küll läbi käinud kõiki Tallinna ja Tartu kingseppasid – kaugel sellest, aga siiski luban endal kuulutada, et sellist kunsttööd, nagu tehakse Viljandis Tallinna mnt Mainori hoone taga, ei tehta mujal. Pole kohanud. Kuigi olen otsinud. Nad mitte ainult ei tee soovitud tööd puhtalt ja korralikult, vaid ei pea liigseks küsimata ära siluda ja nähtamatuks muuta ka kriimustust su kontsal, mida sa ei pidanud üldse võimalikuks parandada, või viksivad su kuivanud saapad nii korralikult ära, et lahkud töökojast silmad häbi täis. Nad ON kunstnikud, sest vähemalt kõik saapad ja kingad, mis mina Viljandis elades sinna viisin ja ära tõin (ja neid on olnud palju), olid tagasi saades viimseni puhtalt viimistletud ja töö oli alati veatu.
Ja nad oskavad igast imeasju teha, ei ole ainult kontsaplekid ja pooltallad – nad õmblevad, teevad parajaks, panevad imevigureid vahele, et tald pooleks ei läheks – king on lõpuks kuulikindlam kui tehasest tulles.
Minu arust on väga oluline hinnata häid töötegijaid, ja mõelda sellele, et tegelikult on väga oluline kuhu oma raha anda. Isegi kui need summad pole suured. Minul seisavad kapis kurblikud saapad, mida ma siin linnas isegi enam ei viitsi kuhugi viia, sest viimati sain jälle tagasi narmendavalt kylge pandud tallad ja töö ei vastanud mu ootustele (ja ma pole ka seda tüüpi, et vaidlema läheks. Head on kergem öelda kui halba). Kogu Tallinnas elatud aja olen õhanud kui igatsev armastaja selle töökoja järgi. Kui oleksin oma käimistes vabam, viiksin oma saapaid siiani Viljandisse. Sest minu jaoks on oluline, et minu raha läheks inimestele, kes on meeldivad, ja teevad oma tööd hästi. Ja lisaboonusena toetab väiksemate kohtade tegijaid (narmendavad tallad näiteks saingi just suure kaubanduskeskuse kingsepa käest. Kelle jaoks vb polegi oluline, et klient tagasi tuleks, elab ära ka esimest ja viimast korda käijatega).
Samamoodi käin ma juuksuris ja – my dirty little secret, ripsmeid (keemiliselt) värvimas Otepääl. Need on väiksed summad, aga ma ikkagi annan need pigem inimestele, kes elavad minu kodulinnas, ja kes teevad samamoodi oma tööd hästi (sest ma ei väidagi, et kõik suuremates linnades töötajad kuidagi lohakad v laisad oleksid).
Mu juuksur lõikab ja värvib juukseid nii minul kui mu emal; kui mu kaksikvend abiellus, käis tema juures soengut tegemas kõigepealt pruut, pärast läksime meie, ja elevust oli oi kui palju, see oli nii tore. Ja ta teeb oma tööd hästi. Ma pole üldse mingi ilusalongitüdruk, aga seal on ma tunnen end hästi ja ma pläkutan (kui tuju on) nagu pifjonks kunagi. Ja kuigi Otepääle juuksurisse minek nõuab eraldi planeerimist ning teinekord natuke liialt väljaveninud soengut, valin pigem selle variandi. Juuksur soovitas mulle ripsmevärvimiseks ilusalongi Otepääl (ei ole kitsi tüdruk, jagan rõõmu – https://www.facebook.com/eleilusalong), mida ma muidu ilmselt iialgi üles poleks leidnud, see asub autoremondi (ma ausalt ei teagi mis seal täpselt asub, mingi autojubinapood vist hoopis) kohal. Aga see on nii hubane ja armas ja puhas (mis muide miskipärast polegi alati nii iseenesestmõistetav), ja töö on samasugune: hubane armas ja puhas. Olen käinud erinevates kohtades seda värvimist tegemas, ja on päris suur vahe, kuidas seda väikest tööd teha võib.  Ja ma kavatsengi seal salongis edasi käia, mitte jätta oma rahakest kuhugi iseloomutusse anonüümsesse salongi Tallinnas.

Sildid

20140504-141828.jpg
Tegin naadipirukat. Maitsev sai.
Kui ma kasvuhoone külje alt naadilehti korjasin, oli nii mõnus. See tuuline päikseline ilm ja värske naadi lõhn olid nii tuttavad, sest kyi ma olin väike, korjasime seda esimeste rohetavate ilmadega kevadistele põrsastele. See oli alati nii tore- kuidas nad esimest ämbritäit alguses võõrastades nuhutasid ja natuke pelglikult servast näkitsesid, ja siis pea ees rohelisse hunnikusse matsutama sukeldusid. Siis nagu algaski kevad ja suur suvi.
Naadilõhna ja põrsastega.
Nyyd siis kypsetasin hoopis meile. Sest ajad muutuvad ja laudas pole enam põrsad, vaid on rehvid ja tsiklid, aga aias on naati küll.

Sildid

,

Ma olen maal. Maal on pehmed helendavad kased, rohetavad põllud, kreegipuud õitsevad, mets mühiseb ja kägu kukub raal.

Kohv on ikka maasikatega tassist, mis sest et nyyd ainult yks tassitäis hommikul. Ylejäänud korrad on värske piparmyndi või mustsõstrapunga tee. Vanema venna mesimummud sumistavad ja askeldavad värviliste tarude ümber, ja tulbid pistavad õitest pakatavaid ninasid taeva poole püsti.
Köögis sumiseb vikerraadio, veranda ukse klaasist paistab pärastlõunapäikest ja vaasis lõhnab kreegioks nii hullusti, et ma ei tahakski siit diianilt villase teki pusast kunagi välja tulla.
Kell seina peal tiksub ka maru rahulikult arula-aega. See on selline aeglane aeg.
Natuke kuskilt hingest on kogu sellest rahust natuke rahutu, aga ainult natuke. Ma ei anna sellele järgi.
Mitte veel.
Mässin hoopis oma jahedatest laudpõrandatest natuke kylmetavad varbad tihedamalt teki sisse ja vaatan läbi pitskardina pärnapuu jändrikku oksamustrit.